Mida pead teadma telerit valides

Postitas Gert Grünberg, juuli 13, 2016
Kiirkursus: kõik, mida telerit ostes teada. Kui nõuka­ajal oli teleri ostmiseks tarvis telekaostuluba, siis tänapäeval nõuab tehnoloogia areng tublisti aega ja süvenemist, et õiget valikut teha. Kui suurt ekraanidiagonaali on vaja? Kas piisab FullHD resolutsioonist või peaks olema UHD? Kas on vaja hübriid TV­d, SmartTV­d või 3D tuge? Kas teleril peab olema sisseehitatud tugi digisignaalide vaatamiseks? Kas vana digiboks tuleb välja vahetada? Need küsimused vajavad enne teleri ostu vastust ja mõjutavad hinnasilti. Kiikame koos Hansaposti kodutehnika ja –elektroonikaosakonna juhataja Gert Grünbergiga põgusalt kõigi küsimuste taha ja vaatame, kuidas need telerivaatamist mõjutavad.


Ekraanidiagonaal
Kirjutamata reegel ütleb, et iga järgmine teler ostetakse eelmisest suurem. Esmajärgus määrab diagonaali ruumi suurus ja vaatamiskaugus. Näiteks 46” telerit võiks vaadata tavasignaali puhul 2,9­3,5 meetri kauguselt, aga kui sisu on HD resolutsioonis, siis kahaneb vahemaa 1,4­1,7 meetrini. Hetkel veel levinud SD formaadis signaali puhul koosneb ekraanipilt kuni 500 000 pikslist, HD formaadi puhul on pikslite arv sellega võrreldes kahekordne, mis sisuliselt tähendab detailsemat pilti.

Ekraaniresolutsioon
Teleripildi kvaliteeti hinnates tehakse tavaliselt kaks viga. Esiteks vaadatakse ekraani ninaga vastu telerit, kuigi kodus me seda ei tee. Teiseks jälgitakse poes parima võimaliku kvaliteediga videoklippe, aga ei paluta näha tavalisi telekanaleid. Praeguseks resolutsioonistandardiks võib lugeda Full HD­d, millel on HD­ga võrreldes kaks korda suurem pikslite arv ehk teoreetiliselt kaks korda parem pildikvaliteet. Areng ei ole mõistagi peatunud ja juba kogub turgu UHD resolutsiooniga teler, millel on omakorda 4 korda rohkem piksleid kui Full HD paneelil. Siin ei tohi unustada, et pildikvaliteet sõltub algmaterjalist ehk kehva pilti ei tee paremaks ka suurepärane teler. Tavavaatajale piisab kuhjaga Full HD telerist, aga kui eesmärgiks on parim võimalik, siis tuleb valida UHD, mille väärtus tuleb välja internetikanalite (YouTube, Netflix) vaatamisel, sest ükski telekanal seda kvaliteeti veel ei tooda. UHD formaati saab ka ise filmida ja kui on olemas seda toetav kaamera, siis tasub UHD­teleri ostu kaaluda.

Pildiparandus
Pildiparandus on uus mõiste, sest seni on ainsaks tehniliseks parameetriks loetud hertsides mõõdetavat ekraanisagedust. Kui veel hiljuti oli 100 Hz sujuva pildi sünonüüm, siis nüüdseks on numbrid kerkinud juba tuhandetesse. Segase olukorra selgitamiseks võttis Samsung esimesena kasutusele termini pildikvaliteedi indeks ning kuulu järgi lähevad sama teed teised tootjad, sest reaalsete hertside ja kombineeritud hertside piirid on hägused. Reaalselt eksisteerivad telerites paneelid 50, 100 ja 200 Hz ning olenemata tootja poolt väljatoodavast väärtusest on 99% juhtudest kõik odavamad telerid 50 Hz, kallimad 100 Hz ja väga kallid tippmudelid 200 Hz paneeliga.

Nutiteler
Nutiteler astub pika sammu arvutile lähemale ehk võimas nutiteler ei jää oma funktsioonidelt ja võimekuselt arvutile alla. NutiTV võimaldab ligipääsu internetipõhistele teenustele, sellega saab jälgida uudised, surfata sotsiaalmeedias ja mängida. Erinevate tootjate nutikad telerid on väga erinevad, seega tuleks pettumuse ennetamiseks põhjalikult toote võimalustega tutvuda.

Liidesed
Enne ostu veendu, et valitud teleril on olemas piisav kogus vajalikke liideseid. Odavamatel teleritel on sageli ainult 2 (mõnikord ka 1) HDMI pesa. Kui ühendamist vajavad DVD­mängija, digiboks ja mängukonsool, jääb liideseid puudu. Peenemate tehniliste seadmete puhul võib olla vajalik ka optilise liidese olemasolu. Kui kodus on vana SCART tüüpi liidesega digiboks, siis tänapäevase uue teleriga see ei ühildu. Müügil on küll üleminekuid ja adaptereid, aga need kahandavad kuvatava pildi kvaliteeti ja tekitavad mulje justkui oleks tuttuuel teleril mõni tehniline viga. Seega tuleb uue teleri ostmisel lasta teleteenuse pakkujal välja vahetada ka vana ühendusega digiboks.

3D
Tootjate kurvastuseks on 3D teler vastu võetud leigelt ja võib ennustada, et lähiaastate jooksul kaovad need sootuks müügilt. Signaalid ja nende vastuvõtmine. Kui vanasti said kõik oma telerisse signaali katusel asunud antennist, siis praegu on kasutusel palju erinevaid signaaliedastusviise. Nende mõistmine on oluline samm sobiliku teleri leidmisel. Allolev spikker on siinkohal abiks: * DVB­T/T2 – õhu teel leviv digisignaal, mida kasutavad vabakanalid (ETV, ETV2, ETV+, Kanal2, TV3, TallinnaTV, uudistekanal France24) ja Starmani ZoomTV tasulised kanalid. * DVB­T2 on algse standardi edasiarendus, hetkel vajalik ETV HD ja ETV2 HD vaatamiseks õhu
 teel. Selle kasutamise puhul on ilmselt lisaks telerile tarvis uuendada antenni. * DVB­C – kaabli teel leviv digisignaal, mida kasutavad Starman, Telset ja STV. * DVB­S/S2 – satelliidi teel leviv signaal, mida kasutab Eestis Viasat. DVB­S2 on vanema DVB­ S protokolli edasiarendus. Kõikide nende signaalide vaatamiseks ilma teenusepakkuja digiboksita on vajalik vaatajakaart ning conax­moodul, mis läheb koos kaardiga teleri pessa. * Olemuselt teistsugust edastusviisi kasutab Telia, kelle võrgus levib signaal interneti teel IPTV protokolli kasutades. Ka selle vaatamiseks ilma digiboksita on lahendusi, mida pakuvad kaks tootjat – Samsung ja LG. * Uudse lahendusena kogub populaarsust hübriidTV, mille puhul kasutatakse internetiühenduse ja antenniga leviva signaali sümbioosi. See lahendus pakub järelvaatamiseks enamike Eestikanalite saateid, kuid selleks on vajalik teleri tehniline valmisolek.